Prindi

 Foto: J. Warimõisa. ERM Fk 2813:614, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/540486.
Foto: J. Warimõisa. ERM Fk 2813:614, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/540486.

 

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.  

Avamine 24. juunil 1923

Ajutine eemaldamine 28. oktoober 1940

Tagasi paigaldamine 27. oktoober 1941

Lõhkumine 7. septembril 1945

Taasavamine 24. juunil 1990

 

Viru-Jaagupi sõjaohvrite mälestussamba loomise algatajaks oli kirikunõukogu eesotsas selle esimehe Eduard Kello ja praost Hoffmanniga. Töö organiseeriti koos teiste kohalike seltskonnategelastega.  Mälestussammast valmistati E. Kello kavandi järgi J. Johannsoni kivitööstuses Tartus ja see püstitati surnuaiale. Mustast graniidist 3,66 meetri kõrgune monument kujutas kaheastmelisel alusel seisvat kolmeosalist obeliski.Tol ajal asus see lagedal alal (tänapäeval on toimunud ümbruses palju matmisi ja ka puud on suureks kasvanud).

Esikülje ülaossa raiutud risti all oli kuldtähtedega kiri "Jakobi kogudus oma langenud sõduritele". Selle all oli kivisse raiutud Vabadusristi kujutis, pärg ja kaks ristatud mõõka.

Monumendi esikülje alaosas oli kiri "Eesti Vabadussõja Ohvrid" ja 24 nime ning selle alla kiri "Punastest tapetud" ja 10 nime.

Obeliski tagaküljel olid kirjad "Ma olen võidu saanud ja jõudnud rahule" ja "Maailma sõja ohvrid". Viimaste 86 nime olid nii tagaküljel kui ka kahel kõrvalküljel. Tagakülje alumises osas oli veel kiri "Sõja tagajärjel surnud kaitseliitl. August Tinamaa". Samba tegemine kestis kuus kuud. 

Monumendi avamise puhuks välja antud laululehe lõpus on juttu korjanduse käigust ja kogutud summadest:

Mälestussamba valmistamine maksis 195 000 marka:

Monumendi avamise päevaks oldi veel 60 000 marka võlgu. Kui iga avamisüritusel osalenu oleks andnud 30 marka, siis oleks puuduv summa kokku saadud.

Raha läheb veel edaspidigi vaja: ümbruse korrashoiuks (istutati kased), et koerad ligi ei pääseks selleks on vaja ümbritsevat aeda,

 

Pidulik avamine toimus 24. juunil 1923.a. Pärast jumalateenistust kirikus suundus vaatamata vihmasele ilmale suur rahvahulk rongkäigus surnuaiale, kus E. Kello eemaldas sambalt katte.

Peale avamisüritust oli Viru-Jaagupi hariduse seltsi koolimaja saalis kaetud 80-100 isikule pidulaud. Peeti päevakohaseid kõnesid. 

Õhtul oli kirikus kontsert.

Samba saamisloost ja avamisüritusest on juttu ajalehes "Vaba Maa" 27.06.1923.

Avamisürituse laulud ja päevakava, samuti kogutud ja kulutatud summades on esitatud õhukeses brošüüris "Laulud langenud sõdurite mälestuse samba püstitamisel 24. juunil 1923 a. Wiru-Jakobi kirikus ja surnuaial".

ERM Fk 2813:615, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/540487.
ERM Fk 2813:615, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/540487.

 

1926.a. ehitati mälestussamba ümber ringikujuline raudaed (maksumus 32 000 marka). Samba ja selle ümbruse heakorra eest hoolitses kirikunõukogu.

 

ERM Fk 2813:616, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/540488.
ERM Fk 2813:616, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/540488.

 

ERM Fk 2813:617, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/540489.
ERM Fk 2813:617, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/540489.

 

Eemaldamine

Oktoobris 1940 puurisid Viru-Jaagupi ümbruskonna kommunistid monumendi sisse augud. Eesmärk oli see lähiajal õhku lasta. Küti valla juba suletud Maanoorte ringi kuus liiget eesotsas Pajustist pärit Lembit Hiiemäega  otsustasid mälestussamba päästa.

(Või olid päästjad hoopis: Lembit Hiiemäe, August Pauk, Arvi Möldri, Arnold Soone, Erich Posti, Johannes Veidenbaum, Erich Rannamägi, Valdo Hiiemäe, Alfred Vall, Martin Vall ja kalmistuvaht Elmar Kreek (aga Ülo Hiiemäe?)

Ööl vastu 28. oktoobrit (või oli vastu 29. oktoobrit) demonteerisid nad samba kolmeks osaks ja matsid umbes 15 meetri kaugusele hauaplatsile (Jüri Veskimäe hauaplatsile). Matmiskohta kujundati hauaküngas, nagu oleks sinna äsja surnu maetud. Peale pandi veel puurist.

Monumendi asukoha teadjad käisid seda hauda külastamas. Nii võib öelda, et monumenti ei unustatud.  

 

Esimene taastamine

Aasta möödus samba peitmisest. 27. oktoobril 1941.a. kaevati monument maa seest välja. Töö tegid ära samad mehed, kes selle maasse peitsid. Sellest sündmusest ei saanud osa võtta ainult Ülo Hiiemäe, kes oli tapetud punaste poolt 1941.a. suvel Saueaugu küla juures. 

Sammas oli maa sees hästi säilinud, ainult mõned kirjad olid veidi tuhmunud. Ausammas seati jälle oma endisele kohale. Paljud inimesed käisid seda vaatamas.

Kas ja milla toimus uuesti pühitsemine/taasavamise pidulik üritus?

Esimesest eemaldamisest ja esimesest taastamisest on juttu "Virumaa Teataja" 20.11.1941.

Augusti alguses 1942 toimus Viru-Jaagupi punavõimudest vabastamisele pühendatud jumalateenistus, aktus ja ka rongkäik Vabadussõja monumendi juurde. Siin toimus leina-ja jumalateenistus, samuti pärgade panek ("Virumaa Teataja" 11.08.1942).

 

Teine lõhkumine

Mälestussammas püsis oma kohal kuni 7. september 1945.a. Siis sõitsid ööpimeduses surnuaia juurde veoauto sõduritega. Kalmistu ümbritseti valveahelikuga ja selle kaitse alla lasti sammas õhku (plahvatused kestsid kuni hommikul kella viieni). Hävitajate sõnul lasid nad õhku "töörahva üle irvitava monstrumi". Mälestussammas purustati kuni vundamendini, tekkinud purustuspraht veeti veoautoga laiali ja maeti ümbruskonna lohkudesse ja aukudesse (või kaevati ikkagi siia samasse maasse?).

Käsu monumendi lõhkumiseks andis EK(b)P Virumaa Komitee esimene sekretär A. Janson, "töös" osales aktiivselt miilits Ants Vomm.

Mitmest siinses jutus viidatu ajaleheartiklis või raamatust võis lugeda, et üks aktiivne samba lõhkuja oli Küti valla täitevkomitee esimees Jüri Mäekivi. Tegelikult rahva mälu eksis - see mees ei ole kunagi olnud Küti külanõukogu esimees ("Viru Sõna" 21.06.1990).

 

Teine taastamine

1988.a. alustati samba taastamistöid. Selleks moodustati 16. veebruaril Vinni külanõukogu juurde toimkond. Suursponsor ja tööde tegelik korraldaja oli Vilde nimeline ühismajand.

Kevadel 1989 maa seest väljakaevatud vana samba tükke ei olnud võimalik enam kasutada. Nendest laoti väike mälestusmärk kabeli kõrvale (nn. Monument monumendile), mis aitab meenutada nõukogude võimu kuritegusid.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Vundament taastati ühiskondlikus korras. 16. juulil 1989 paigaldati uue samba nurgakivi. Kiviraidur Mati Listra kavandi järgi valmis suveks 1990 sammas endisel kujul ja endises asukohas. Esialgsetes tekstides on neli muudatust esiküljel:

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Tööde maksumus oli 25 000 rubla (sellest saadi korjandusega inimeste seas 8100 rubla). Puuduva osa annetasid ümberkaudse majandid. Sepisaeda ei ole taastatud.

 

Kolmas avamine

 Mälestussammas taasavati 24. juunil 1990.a.

Monumendi saamisloost, lõhkumisest, taastamisest ja taasavamisest ilmusid artiklid ajalehes "Viru Sõna" 3.12.1988, 5.06.1990, 21.07.1990. Põhjaik ülevaade samba ajaloost on ka ajalehes "Virumaa Teataja" 19.06.2015

Üks kivitükk algsest monumendist on müüritud Viru-Jaagupis kirikuaias asuva küüditatute monumendi alusesse, http://www.monument.ee/vinni-vald/viru-jaagupi-kuuditamine.

Vinni Info, juuli 1990 
Kokkuvõte monumendi avamisest ajalehes "Vinni Info", juuli 1990. 

 

Üritused monumendi juures

Monumendi juures on toimunud mitmeid üritusi. Näiteks ajalehes "Viru Sõna" 2.03.1993 on juttu Viru-Jaagupis 24.02.1993 tähistatud vabariigi aastapäevast,

Artiklid ajalehes "Virumaa Teataja":

 

 Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.